Iga hetk on elamist väärt

Imeilus laupäeva hommik. Sean ennast kalli kursusekaaslase hüvastijätutseremooniale Kaarli kirikusse. Tunded on kahetised – ühelt poolt suur kurbus – 53 aastat on kaugelt liiga lühike eluaeg ühele mehele. Teisalt – minek oli öösel une pealt. Kas tõesti sai tema aeg nüüd lihtsalt täis…

Tseremoonia on suursugune, samas lihtne ja südamlik.  Täpselt selline, nagu oli mees, keda ära saatma oleme tulnud. Sõnavõtud räägivad pühendumisest, toetamisest, kodumaa teenimisest. Seda on olnud palju. Peale tseremooniat ütleb kursuseõde sõnad, mis hinge lähevad: “Mul ei ole ühtegi teist nii isetut sõpra olnud…”. Ja kusagilt kostub: “Väga vähe haigetsaanuid jääb temast maha”. Paneb mõtlema… Kuidas on iseenda ja teistega, kes mind ümbritsevad? Kas meie oskame hoolida nendest, kes meid meie teel saadavad? Kurbus…, palju kurbust ümberringi.

Surm annab elule tähenduse. Siin ja praegu on aeg kalli teelise elu kokku võtta. Ta on palju jõudnud ja palju andnud… Aga tema ise? Kas see on hind, mis meil tuleb maksta, kui südamega elame? Mõttelõng tikub hirmutavaks kätte minema, jätan selle lõpuni mõtlemata. Tajun natuke trotsi… Ja mis siis, kui nii on?! Vähemalt oleme siis oma väärtuste järgi elanud, andnud oma parima ja saame rahus minna…

Jalutan päikeses kodu poole ja naudin päeva. Üks mu esimesi mõtteid kurba uudist kuuldes oli, et kuidas kadunuke oleks tahtnud, et me teate tema surmast vastu võtame? Kuna mäletan teda alati rõõmsameelsena, siis arvasin, et see võinuks olla: ” Elu on elamiseks ja nautimiseks! Siin ja praegu on see aeg! Pühitsegem elu!” Ja ma teen seda. Tajun selgelt ümbrust- autosid, inimesi, hääli, lõhnu ja helisid. Olen rõõmus, et mul on see võimalus – elada ja olla õnnelik hetkes. Aitäh selle sõnumi eest – kust iganes see ka tuli!

Meie jääme veel siia ja anname parima, et ka meie kohta võiks minnes öelda – olime erakordsed, sest märkasime teisi enda ümber.

Puhka rahus, kallis sõber!

Leave a comment