Kui sulle tundub, et sa armud kogu aeg „valedesse“ inimestesse, siis võib juhtuda, et kannad endas alateadlikku mustrit, mis on tihedalt seotud kaassõltuvusega ja saab alguse varases lapsepõlves. Lähedusest sõltuv inimene on valmis kannatama „ armastuse nimel“ alandamist ja füüsilist vägivalda. Hirm jääda üksi on suurem kui hirm alanduse ja kannatuse ees. Lähedusest hoiduv inimene soovib suhtesse astuda ainult osaliselt, kuna tal on sügav hirm liigse läheduse ja emotsionaalse seotuse ees. Enamasti soovib ta hoida suhteid võimalikult rahulikuna, intensiivne lähedus on talle ebamugav. Samas on lähedusest hoiduv väga aktiivne väljapool suhet, seal tunneb ta end nagu kala vees. Lähedusest hoiduval inimesel on sisemine vajadus kanda vastutust, see on lapsepõlvest tuttav ja tagab olukorra üle parema kontrolli.
Lähedusest sõltuv inimene kulutab suhtele oluliselt rohkem aega, kui iseendale. Suhtes olles jääb tahaplaanile kõik mis enne partneriga kokku saamist oli oluline nagu sõbrad, hobid , lapsed eelmisest suhtest jne. Ta kipub idealiseerima enda partnerit ja seab talle ebarealistlikke ootusi.
Lähedusest sõltuv pärineb perekonnast, kus vanematel ei olnud laste jaoks aega ega sisemist soovi õppida neid tundma. Vanemate tähelepanu oli keskendunud enda eluga hakkama saamisele. Neil võis olla palju tööd, suhteprobleemid, rahaprobleemid, joomahood või kaootiline elustiil. Või kasvas laps üles ühe vanemaga, kes oli väga haige, kogu aeg tööl või alkohoolik. Kuna hooldajate tähelepanu oli täielikult hõivatud, siis oodati lapselt asju mida eelkooliealine ja algklassides käiv laps ei peaks tegema nagu päevade viisi üksi olemine, ise lasteaeda minemine, endale söögivalmistamine või nooremate õdede, vendade eest vastutamine jne. Alateadlik sõnum mille laps endaga kaasa võttis oli, et ta ei ole väärtuslik sellena, kes ta on. Laps tundis end emotsionaalselt ja füüsiliselt mahajäetuna.
Olukorraga hakkama saamise ja tähelepanu pälvimise nimel õpib ta pingutama ja temast saab tubli laps. Kui lapses kaob usk ja lootus, et ta väärib positiivset tähelepanu ja aktsepteerimist, saab temast mässaja. Kuna lähedusest sõltuva enesehinnang on lapsepõlve kogemuse tõttu väga madal, siis ootab ta täiskasvanuna partnerilt tingimusteta poolehoidu, armastust ja pühendumist st. seda mida ta oma vanematelt ei saanud. Sageli on lähedusest sõltuva jaoks partner ainuke lähedane inimene ja tal puuduvad head sõbrad kellele toetuda. Suured ootused ja lootused takistavad lähedusest sõltuval aktsepteerida tegelikkust – seda, et partner ei suuda pakkuda sellisel hulgal tähelepanu nagu ta ootab.
Lähedusest sõltuv hakkab iseennast süüdistama. Ta teeb endast kõik, et suhe partneriga muutuks paremaks. Ta räägib probleemidest igal võimalusel, analüüsib partnerit, on veel tublim, teeb kodus veel rohkem, süüdistab partnerit jne. Kui lähedusest sõltuv saab lõpuks aru, et partner ei muutu, kogeb ta emotsionaalset mahajäetust eriti intensiivselt, kuna lapsepõlve kogemusele lisandub täiskasvanu kogemus. Selleks, et mitte tunda valu ja pettumust hakkab ta otsima uut kohta kuhu suunata oma tähelepanu. Fookuse muutmine ei muuda tema sõltuvusmustrit. Ta võib muutuda sõltuvaks tööst, hobidest, oma lastest, religioonist, enesearendamisest, telekast, alkoholist jne.
Lähedusest sõltuva kõige suurem hirm on olla maha jäetud ja jääda üksinda. Hirm üksi jäämise ees ei lase lähedusest sõltuval võtta vastutust suhtes, mis on emotsionaalselt, füüsiliselt või vaimselt vägivaldne. Ta pigem kannatab välja hoolimatuse, emotsionaalse ja füüsilise vägivalla enda või laste suhtes kui jääb üksi. Kui lapsepõlves oli lähedusest sõltuv väga tubli laps, siis täiskasvanuna ei oska ta enda vajaduste eest piisavalt hoolitseda nt. ta ei küsi abi, ei loo püsivaid sõprussuhteid, kardab saada majanduslikult hakkama, unustab toituda tervislikult ja liikuda piisavalt jne.
Kuna lähedusest sõltuval puudub kogemust normaalsest lähedusest ja hoolimisest, otsib ta enda kõrvale „tugeva partneri“ . Ta tunneb tõmmet inimese vastu, kes kardab lähedust, on sõltlane või vägivaldne. Ta valib alateadlikult partneri, kes toob pinnale lapsepõlves kogetud tunded.
Lähedusest sõltuv inimene elab tihti fantaasias, et kohe varsti läheb paremaks. Seetõttu lükkab ta edasi vajalikke samme. Selleks, et olukord muutuks, on lähedusest sõltuval vaja õppida ennast tingimusteta armastama ja väärtustama. Oluline on õppida seadma ennast esikohale seadma. Märgata ja tunnistada oma mõtted, tunded, vajadusi. Tal tuleb lõpetada enda ja partneri mõõdutundetu kritiseerimine. Tuleb tõusta püsti tõusta ja muuta seda mida muuta saab – iseennast. Siis saab ta välja astuda ohvri ja kannataja rollist. Tal tuleb õppida nägema olukorda realistlikult ja selle eest ise vastutama.
Lähedusest hoiduva inimese aktiivne tähelepanu on suhtest väljapool. Tihtipeale kulutab ta rohkem aega enda tööle, hobidele, kõrval suhetele, alkoholile, sportimisele kui perekonnale või partnerile. Ta on enamasti edukas inimene, kes tegeleb korraga paljude asjadega. Väljapool suhet tunneb ta ennast vabalt, kuid partneriga on tal ebamugav ennast avada ja rääkida oma tunnetest. Tal on sügav vajadus hoida partneriga madalat profiili ja peita end nähtamatute seinte taha. Lähedusest hoiduval on hirm muutuda haavatavaks ja kaotada olukorra üle kontroll.
Lähedusest hoiduva mustri kandjad on sageli nö. emapojad ja isatütred. Need on inimesed, kes lapsena pidid olude tõttu asendama reaalselt või mõtteliselt „puuduoleva“ vanema rolli. Võib olla kasvatas ema teda üksinda. Olles emale ainuke lähedane inimene, muutus laps ema sõbraks ja toetajaks. Või oli laps hoopis alkohoolikust isa lohutaja ja „kaitses“ isa tubli ja kurja ema eest. Laps koges emotsionaalset mahajäetust vanema poolt, kes tema eest ei hoolitsenud. Kuna laps sõltub täielikult enda hooldajatest, siis ei jää tal muud üle kui olukorraga leppida. Vastasel juhul jääb ta üksi. Ta õpib, et teiste eest vastutamine ja hoolitsemine on tema ülesanne.
Lähedusest hoiduv võis kogeda lapsena, et vanemad ja peamised hooldajad ei austanud tema isiklikku ruumi st. tema füüsilisi, vaimseid või emotsionaalseid piire. See juhtub, kui last füüsiliselt karistatakse, seksuaalselt väärkoheldakse, kui lapsel ei ole kodus oma kohta või kui vanem mõtleb, tunneb ja otsustab kõike lapse eest. Laps kogeb, et vanema aktiivne tähelepanu lämmatab ja ahistab teda. Laps õpib ennast varjama nö nähtamatute seinte taha nt. vaikuse sein, viha sein, sõnade sein, tubliduse sein. Sein on kaitse ja ei lase vanemal teda „alla neelata“ ja lämmatada. Seina taga on turvaline, lähedus on lämmatav ja hirmutav. Lähedusest hoiduv on sageli ka sõltlane, kuna sõltuvus aitab taluda sisemist pinget, mis kaasneb nähtamatu seina taga olemise ja mineviku taagaga.
Lähedusest hoiduv kasvas üles „erilises rollis“, asendades puuduvat vanemat. Temas on alateadlik uskumus, et kui ta aitab ja vastutab siis on ta on parem inimene. Lähedusest hoiduval ei ole kogemust turvalisest ja normaalsest lähedusest ja ta ei oska ta ennast sisemiselt kaitsta. Ta tunneb end väga ebamugavalt kui partner tahab „asjadest rääkida“. Sisemine kaitsetuse tunne paneb teda peituma nähtamatute seinte taha. Lähedusest hoiduv peab õppima teadvustama enda sisemisi piire, kuna need pakuvad turvatunnet. Sisemised piirid aitavad jääda rahulikuks ja avatuks emotsionaalsetes olukordades. Tal on vaja õppida, et ta ei pea võtma endale nii palju vastutust partneri eest ja ta võib öelda EI.
Läheduse mõiste. Pia Mellody näeb „normaalset tervet lähedust“ kui olukorda, kus partneritel on võimalik väljendada enda mõtteid, emotsioone ja füüsilisi vajadusi ilma, et sellele järgneksid hinnangud või kriitika. Sisemiste piiride olemasolu ja teadmine kes ma olen, on läheduse eeldusteks. Suhe Lähedusest hoiduva ja Lähedusest sõltuva vahel võib olla emotsionaalselt äärmiselt kõikuv ja sisaldab intensiivset sundkäitumist. Selle tõttu ei ole partnerid võimelised oma elule realistlikult otsa vaatama ega võtma enda tunnete ja vajaduste eest vastutust. Iseenda ja teise inimese tingimusteta aktsepteerimine aitavad luua turvalist lähedust.
Kaassõltuvus. Lähedusest sõltuv ja lähedusest hoiduv käitumismuster saavad alguse kaassõltuvusest, mis omakorda areneb välja lapsepõlve düsfunktsionaalses keskkonnas. Selleks, et paraneda ja olla võimeline looma tõelist lähedust, on Pia Mellody arvates vaja teadvustada enda kaassõltuva käitumise ilmingud ja asuda neid muutma. Autor arvab, et ilma selleta ei ole inimene võimeline märkama enda lähisuhetes olevaid sõltuvusmustreid .
Enamasti käsitletakse kaassõltuvust kui nähtust, mis tekib perekondades, kus üks või rohkem pereliikmeid kuritarvitab alkoholi. Lisaks on olemas hulk teisi sõltuvusliike, mille mõju on sõltlasega koos elavatele inimestele sarnane alkoholile ( narkootikumid, hasartmängud, seks, enda tegevuses hoidmine, hobid, sport, arvutimängud, ususektid jne). Kaassõltuvus areneb välja perekondades, kus ühe pereliikme intensiivne sõltuvuskäitumine halvab kõigi pereliikmete omavahelist suhtlemist. Pereliikmed hakkavad ühel või teisel moel kaasa aitama ja toetama sõltlase sõltuvust, teda kontrollides ja tema eest vastutades.
Lähedusest sõltuva jaoks on sõltuvuse tekitaja partner ja fantaasia, mille ta on loonud tema kohta. Intensiivsed sundmõtteid ja sundkäitumine ei lase nende vahel tekkida turvalisel lähedusel. Lähedusest hoiduva jaoks on sõltuvuse tekitaja alati väljapool suhet ( alkohol, narkootikumid, seks, töö, usk, hasartmängud, pidev toimekus, shoppamine jne). Ükskõik milline aktiivne tegevus, et hoida piisavat ja vajalikku distantsi enda partneriga ja seeläbi tunda end suhtes turvaliselt.
Sõltuvuskäitumist ei ole inimene enamasti võimeline teadvustama ega kontrollima. Olenemata sõltuvuse tüübist on sõltuvuslikul käitumisel sõltlase jaoks vaid üks eesmärk – soov muuta enda emotsionaalset seisundit paremaks ja vabaneda hirmust elu tegelikkuse ees. Sõltuvus on enamasti seotud enesehävitusliku käitumisega, millega kaasnevad järsud emotsionaalsed tõusud ja mõõnad. Elu on justkui karusell, milles õnn vaheldub ahastusega. Kogu perekonna elu on kontrollimatu ja intensiivse olukorra sees justkui tuulelipp. Kõik, kes on lähisuhtes sõltlasega muutuvad olukorrast ja inimesest kaassõltuvaks.
Kaassõltuvuses oleva inimese tunnusjooned:
– ei oska ennast armastada ja väärtustada.
– ei oska ennast kaitsta ja enda vajaduste eest seista.
– ei saa aru, kes ta on ja tal on hirm ennast väljendada.
– ta ei märka enda vajadusi ja on keskendud peamiselt teiste vajadustele.
– tal on keeruline tunnistada enda elu reaalsust ja sellele vastavalt käituda.
Kaassõltuv inimene näeb oma probleemide põhjuseid pigem enda lähikondlastes. Tunded ja vajadused (koma) mida kaassõltlane suhetes kogeb (koma) on tihti vastandlikud:
– Vajadus kontrollida teisi inimesi ja olukordi. See pakub turvatunnet.
– Laseb endale ette kirjutada kuidas elada.
– Kogeb passiivset viha, vastupanu.
– Näeb ennast kannatajana.
– Pidev soov teisi süüdistada.
– Ei oska hoida enda piire ja öelda EI.
– Soov omada võimu teise inimese üle neid imetledes või hirmutades.
– Soov näha ennast väiksemana ja tähtsusetuna.
– Raskused enda elu tegelikkuse tunnistamisega.
– Sõltub mõnest olukorrast, inimesest, tegevusest või ainest (alkohol, tubakas, narkootikumid)
Mis neid koos hoiab?
Lähedusest sõltuv ja lähedusest hoiduv inimene armuvad teineteisesse, kuna nad kogevad tuttavat tunnet, mis on pärit lapsepõlvest.
Lähedusest sõltuvad armuvad enamasti:
– inimestesse, kes tema pärast ei pinguta. See tekitab tuttava tunde.. (kaks punkti tahtlikult?)
– inimestesse, kes on raskesti kättesaadavad. Nad tunduvad atraktiivsed.
– Võluvatesse, võimekatesse ja vastutustundlikesse inimestesse. Ärkab üles lapsepõlve fantaasia „ päästjast“ .
Lähedusest hoiduv armub enamasti:
– Haavatavatesse ja abi vajavatesse inimestesse. See tekitab tuttava tunde ja ei lase tekkida olukorral (koma) kus ta jääb partneri meelevalda.
– Sõltuvatesse inimestesse, kelles ei ole piisavalt väge, et enda eest seista. See annab võimaluse kaitsta ja kontrollida partnerit.
Kumbki ei armu inimesse, kes ei omaks mingit laadi sõltuvuslikke jooni. Sõltuvuskäituva inimese jaoks muutub suhe atraktiivseks, kui ta kohtab endaga sarnast inimest. Lähedusest sõltuva ja hoiduva inimese jaoks on mitte sõltuvuskäituvad inimesed igavad, kuna nendega ei koge ta piisavalt keemiat.
Armastuse tango. Armudes tunnevad mõlemad üksteise suhtes tugevat tõmmet, nad justkui kuuluvad kokku. Lähedusest hoiduv tunneb, et ta saab kaitsta ja aidata. Ta kasutab kõiki enda võlusid, et lähedusest sõltuva tähelepanu leida. Lähedusest sõltuv tunneb, et lõpuks ometi on ta leidnud inimese, kes pakub turvatunnet ja hoolib temast. Ta ei märka või ei pea seda häirivaks, et partner on väga hõivatud väljapool suhet. Sel hetkel kui lähedusest sõltuv hakkab märkama, et ta ei ole kõige olulisem, muutub tema käitumine intensiivseks. Ta hakkab avaldama survet, et suhe muutuks lähedasemaks, et partner räägiks endast rohkem, et ta tunneks rohkem huvi, aitaks kodus, et nad veedaks rohkem ühist aega, et ta aitaks lahendada probleeme jne.
Mida aktiivsem on lähedusest sõltuv, seda rohkem tunneb lähedusest hoiduv lämbumise tunnet ja hirmu. Sama tunnet nagu lapsepõlves, kui peamine hooldaja vajas aktiivselt tema toetust ja ei jätnud talle hingamisruumi. Selleks, et tunda end lähisuhtes turvaliselt hakkab ta enda ja partneri vahele ehitama nähtamatuid seinu nagu vaikuse sein, sõnade sein, viha sein. Tal tekib väljapool kodu veel rohkem kohustusi ja tegemist. See annab tunde, et tal on oma elu ja vabadus. Tavaliselt aktiviseerub koos eemaldumisega ka lähedusest hoiduva sõltuvuskäitumine. See aitab vaigistada lapsepõlves kogetud negatiivseid tundeid, mis ärkavad ellu koos partneri pealekäimisega.
Mida enam lähedusest hoiduv eemaldub, seda rohkem aktiviseerub lähedusest sõltuv, kuna temas ärkab ellu lapsepõlves kogetud mahajäetuse tunne. Ta kogeb halvavat hirmu üksi jäämise ees. Kui lähedusest sõltuv lõpuks mõistab, et olukord ei muutu, võib ta loobuda „peaga vastu seina tagumisest“. Ta võib kogeda väga intensiivseid tundeid mis sarnanevad sõltuvusainest loobumisega. Ta tõmbub eemale ja hakkab välja mõtlema erinevaid plaane, kuidas kätte maksta või võita partneri tähelepanu.
Kui lähedusest hoiduv märkab, et partner on tõmbunud tagasi, võtab temas maad süü ja hirm mahajäetuse ees. Ta tuleb aeg ajalt seina tagant välja ja proovib oma tegusid heaks teha. Tekkinud distants lubab tal tunda end veidi turvalisemalt. Kui suhe on muutunud liiga lämmatavaks võib lähedusest hoiduv alustada uut suhet valides endale alateadlikult uue ähedusest sõltuva partneri. Mõlemal juhul algab kirgliku suhtetango tõmbumise ja tõukumise uus ring. Tango kestab senikaua kuni nad saavad teadlikuks enda tegelikest tunnetest, vajadustest ja käitumisest ning on valmis astuma reaalseid samme sisemiste ja väliste muutuste suunas.
Lühikokkuvõte Pia Mellody raamatust „ Facing Love Addiction“ . Eesti keeles on ilmunud Pia Mellody raamat „ Facing Codependence“ ( „ Kaassõltuvus“ e.k.) kirjastuselt Väike Vanker 2007
Kert Grünberg
